Esimese avatud elektrituru aasta kogemuste põhjal on keeruline pidada meie turgu lõplikult avatuks, kuna elektrimüüjate konkurents ja ka tarbijate huvi pakettide võrdlemisel on madal.
Samas näeme samme positiivsel suunal, kuna elektrimüüjat vahetavate tarbijate arv on 2013. aasta algusest aina kasvanud ning üldteenuse tarbijaid on üha vähem. Kindlasti oli möödunud aasta nii tarbijatele kui müüjatele sisseelamise aasta, et olla valmis astuma 2014. aastal üle seniste turupiiride vastu uutele võimalustele ja väljakutsetele.
Hinnavõidu toob õige pakett, mitte müüja
Kui Euroopas on aktiivseid tarbijaid ligi 10 protsenti, siis vahetas Eestis esimese aasta jooksul elektrimüüjat pea 5 protsenti tarbijatest. See protsent on liikunud tõusvas joones, seda ka tänu järjest vähenenud üldteenuse kasutajate arvule. Üldteenus oli eelmisel aastal kokkuvõttes ka elektripakettidest kallim valik ja seda on kasutama jäänud vaid väikesemahulised tarbijad, tõenäoliselt suvekodude omanikud, kellel lepingu sõlmimata jätmisel väikeste tarbimiskoguste tõttu suurt hinnakahju ei kaasne. Kogu tarbitavast elektrienergiast kasutab üldteenust vaid 7 protsenti tarbijatest, esimesel aastal sõlmiti ligi 90 000 lepingut üldteenuse kasutajate poolt. Üldteenuse puhul tekitab ka küsitavust üldteenuse marginaalide hinnakujundus, kuna aasta lõikes erinesid erinevate võrguettevõtjate marginaalid ligi 20 korda. 2013. aastal oli soodsaim üldteenuse marginaali hind OÜ Veerenni Jaotusvõrgul, 0,18 senti, ja kalleim võrguettevõtjal Kuvart OÜ, 3,39 senti.
Praegune turustatistika näitab ka, et senises turuolukorras on tarbijal olnud võimalik suurem hinnavõit saavutada õige elektripaketi valimisel, mitte kindla müüja eelistamisel. Mida rohkem on aga pakette, seda enam on põhjust arvata, et tarbijatel on motivatsiooni erinevaid pakette valida. Hetkeseisuga on elektripakettide arv võrreldes aasta algusega kasvanud ja tarbijate valikus on enam kui 80 erinevat elektripaketti. Paketivaliku laienemise võib siiski ajastada rohkem aastasse 2017, kui kõik tarbijad on üle viidud tunnipõhisele kauglugemisele, mis omakorda annab müüjatele võimalusi teha paindlikumaid pakkumisi.
Muutuv versus fikseeritud hind
Avatud elektrituru esimesel aastal oli populaarsemate pakettide avalike hinnakirjade võrdluses börsipakett kokkuvõttes mõne protsendi võrra soodsam kui fikseeritud hinnaga pakett. Selle tulemusel on tarbijad muutunud ka riskialtimaks – 2013. aasta alguses moodustasid börsilepingud kogumahust 17 protsenti, aasta lõpus juba 24 protsenti. Samas on fikseeritud hinnaga paketi valikul määrava tähtsusega lepingu sõlmimise õige ajastus. Nimelt oli aasta jooksul korduvalt võimalusi sõlmida elektrileping pikemaks perioodiks soodsa hinnaga.
Tarbijate valikuid fikseeritud hinnaga pakettide kasuks soodustasid ka börsihinna suured kõikumised – järjestikuste kuude lõikes kõikus börsihind esimesel aastal ligi 20 protsenti. Turu ootamatuid pöördeid näitlikustab kõige paremini olukord, kus enamus arvas, et külmadel talvekuudel on börsihind kõrge ja kindlam on valida fikseeritud hinnaga pakett, kuid möödunud aasta talvekuud tõestasid vastupidist ‒ börsihind oli odavam ja käesolev talv on samuti soodne. Jällegi ilmade soojenedes võis arvata, et suurema nõudluse aeg on selja taga ja börsihind kindlalt soodsam valik, kuna suvel peaksid hinnad olema soodsamad. Ajalooliselt kõige madalama tarbimisega aastaajal viivad elektritootjad ja põhivõrguettevõtjad aga läbi korralisi hooldusi, mis võivad tuua kaasa suuremaid hinnatõuse ja sellist olukorda nägime 2013. aasta juunikuus. Keskmine börsihind juunikuus oli 44 protsenti suurem kui maikuus – 53,36 eurot MWh kohta ilma käibemaksuta. Aasta alguses on börsihinnad püsinud stabiilselt madalatena, kuna Estlink 2 testperiood on hoidnud elektrihinnad Soomega valdavalt samal tasemel ja Rootsi stabiilne tuumaenergia toodang on aidanud vältida suuremaid hinnakõikumisi. Lisaks on keskmised temperatuurid oluliselt kõrgemad, mis hoiavad nõudluse madalana.
Estlink 2 ei taga madalamat hinda
Elektrihinnad peaksid tänu Estlink 2-le ja Euroopa ühisturule muutuma stabiilsemaks ja turg avatumaks. Konkurentsi edendamiseks ja pakettide valiku laienemiseks on suured ootused pandud Eesti ja Soome merekaablile, aga see ei tähenda ilmtingimata hindade langust, vaid võib ka minna vastupidi. Meie hinnad Põhjamaadega siis veelgi ühtlustatumad, eriti Soome hinnapiirkonnaga, ja vaadates ajalugu olid näiteks 2011. aastal börsihinnad Eesti hinnapiirkonnas soodsamad kui Soomes, 2012. aastal aga hoopiski kallimad.
Elektrihinna kujunemist mõjutavad suuresti ilmastik, erinevad rikked ja korralised hooldused, mis teeb hinnaliikumiste ennustamise üsna keeruliseks. Näiteks 2012. aastal oli hürdoreservuaaride tase ääretult kõrge ning börsihinnad sellest tulenevalt madalad, 2010. aastal aga risti vastupidi. Lõppenud aastal on tase küll olnud madal, kuid hinnad on endiselt püsinud stabiilsed – tõenäoliselt „pikale veninud sügise või hilise pehme talve” tõttu, kuna temperatuurid on püsinud igal pool üle normaaltaseme ja tänu rohketele sademetele on ka reservuaaride täituvus viimastel kuudel kõvasti üle normaaltaseme püsinud. Tähtsaks hinnamõjuriks käesoleval aastal on ka saastekvootide hinnad, kus analüütikud ootavad aasta teises pooles 35-protsendilist tõusu tänu „backloading“ programmile, mis sai Euroopa Parlamendi poolt aasta alguses kinnitatud. Turgude reageerimist otsusele on juba näha, kuna kvoodihinnad on tõusnud juba üle paarikümne protsendi kõigest kuu ajaga.
Müüjate aktiivsuse vajalikkus
Kohalikud elektrimüüjad peaksid sel aastal panustama eelkõige jätkusuutliku aktiivse tegevuse arendamisse, pöörates rohkem tähelepanu lisandväärtuste loomisele ja teeninduskultuuri arendamisele – see loob ka tarbijatele huvi pakette võrrelda ning tugevdab konkurentsi turul.
Esimesel aastal elektrimüüjate osas väga palju turul ei muutunud ning müüjad ei otsinud piisavalt innovatiivseid lahendusi, et uute klientideni jõuda. Uue müüjana lisandus seni vaid äritarbijatele keskenduv Inter Rao ning koduklientidele suunatud Starman. Kuivõrd eelmisel aastal püsis turu suurima elektrimüüja, Eesti Energia, turuosa pea muutumatuna, siis aastavahetusel kukkus see bilansiportfelli järgi märkimisväärselt. 2013. detsembri seisuga oli Eesti Energia turuosa 71,6 protsenti, kuid jaanuari seisuga 60 protsenti.
Olukorras, kus murekohti on mitmeid, oleks mõistlik priotiseerida tegevussuunad, et tehtud kulutused elektriturul täidaks oma eesmärki. Seejuures on keskseks tarbijatele valikuvõimaluste pakkumine, mis eeldab suuremaid hinnavahesid, pakettide lisandväärtusi ja toimiva vahetusprotsessi tagamist.
Senine elektripaketti vahetavate tarbijate protsent näitab kasvutrendi ja üldteenuse ehk seni turul kõige kallimat valikut omanud tarbijate arv on aina vähenemas. Näeme samme positiivsel suunal, aga selleks, et soodustada tarbijate valikuvõimalusi ja uute elektrimüüjate sisenemist turule, peavad kõik turuosalised konkurentsi tõstmise nimel pingutama. Ei tasu jääda lootma, et EstLink 2 valmimine saadab elektriturul korda imesid, pigem tuleb panustada jätkusuutliku aktiivse tegevuse arendamisse, pöörates rohkem tähelepanu lisandväärtuste loomisele ja teeninduskultuuri arendamisele.
Pirmin Tamm, Energiaturg.ee tegevjuht
